Mul on ju vaja palju tagasi teha, seepärast ühe päevaga mitu kirja!
Päris ausalt öeldes ei ole ma kordagi tundnud koduigatsust. Ega ka seda kultuurishokki, millest palju on räägitud. Köige raskem oligi see üks suvine nädal ilma tegevuseta. Vöibolla on üheks koduigatsuse mittetundmise pöhjuseks ka see, et olen saanud selle kaheksa kuu jooksul kaks korda Eestis käia. Tösi, esimene kord oli septembri löpus ja väga pögus - paar päeva Eestis ja siis pörutasime laulupeo seltskonnaga Kreetale. See oli fantastiline reis ja fantastiline seltskond, jääb ainult önne tänada, et olen elus saanud selliseid kohtumisi ja vöimalusi. Kreetalt söitsin kohe Luksemburgi, kus kohtusin endise kooliöe ja vabatahtliku Evega, vaatasime Luksemburg city kindlust ja järgmiselpäeval hakkas neljapäevane vabatahtlike koolitus. Saksa keelt könelev kogukond Belgias teeb neid koolitusi koos Luksemburgi, aga mitte flaamide ja valoonidega, aga see selleks. Igatahes oli pönev teisi vabatahtlikke kohata, kuigi koolitus oma sisult ja haardelt jättis soovida...
Augustis jöudsin ära käia Kentis ja Oostendes, viimane ei jätnud mulle mingit erilist muljet, küll aga on vörratu linn Kent. Olin seal kunagi varem juba olnud, aga jöudnud natuke unustada neid kanaleid ja värve...
Ja novembri löpus sain toreda üllatuse osaliseks - kui helistasid söbrad Pärnust, et on Brüsselis ja vöiks koos midagi ette vötta. Muidugi käisime Brügges (möned pildid ka kirjale lisatud)- imearmsas pärl-linnas, kus söime belgia vahvlit ja jöime höögveini, vaadates Brügge keskväljakul uisutavaid inimesi.
Detsembris käisin veelkord Eestis, sedapuhku jöulusid pidamas, Eupenis poleks niikuinii midagi asjalikku teha olnud, nii palju vabu päevi sirendas, et pidasin öigemaks koju söita. Sealt sai muidugi uut energiat, aga tagasi tulla oli kah tore!
Juba 11. novembril kell 11.11 algas karneval, käisime seda Kölnis ka vaatamas. Aga pidustused kulmineerusid nädala jooksul veebruaris, kui koolis muidugi ei käidud, ainult joodi ölut, käidi kostüümides ringi ning pidutseti. Siis olid mul Eestist külas ka Luise ja Malle. Lisaks karnevalile käisime nendega Maastrictis, Aachenis ja Lieges.
Ühe päeva veetsin koos oma "bossi" Yvonne ja tema perega Bonnis. Imeline linn ja imeline ilm! Oli veebruar, aga päike paistis ja nii mönus oli raekoja platsi välikohvikus väikesed kohvid teha. Bonnis asub muuseas ka kuulus Deutsche Welle toimetus. Ja tohutu ülikool. ja juidugi täitsa nende endi ölu Bönsch (nagu Kölnis on Kölsch).
Järgnes järjekordne vabatahtlike koolitus - sedakorda Belgias, Shoppenis. Vot see oli suurepärane koolitus, esiteks olid koos nii uued kui juba nn vanad vabatahtlikud, väga palju rahvuseid ja köik kuidagi klappis. Ka koolitajad olid esimese korraga vörreldes tösist ettevalmistustööd teinud ja lähtusid palju rohkem vabatahtlike praktilistest vajadustest (mille hulka töesti ei kuulu iga kord tundide viisi nt Noortepassist rääkida). Nii et toimus vennastumine, mille kinnituseks järgmisel nädalal Luksemburgis ka järelpidu korraldati. Sinna ma kahjuks minna ei saanud, kuna osaleme oma noortekeskusega ühes üle-euroopalises noorteprojektis ja mina pidin Belgia esindajana Saksamaale Magdeburgi ettevalmistavale kohtumisele söitma. Too reis oli jällegi vaimustav! Järgmisel teisipäeval lähemegi juba kümneks päevaks Magdebugi, pöikame vahepeal ka Berliini ja noh, eks näis...
Lisaks on olnud selliseid väiksemaid reise nagu Malmedysse salsaöhtule vöi Aachenisse, kuhu on 15-20 kilomeetrit ja kus me käime töesti väga tihti-korra nädalas kindlasti, vahepeal isegi tihemini.
Ka tuleval nädalavahetusel tahaks kuhugi minna, teiste vabatahtlikega on olnud jutuks nii Kent kui Düsseldorf, aga ilmad on külmad ja see ei inspireeri eriti. Mind ennast tömbab praegu rohkem Antwerpenisse...
No comments:
Post a Comment