Noortevahetus Sütevaka-CAJ

Üks esimesi plaane-mõtteid oli teha eestlaste ja belglaste noortevahetus. Sütevakalased olid väga hoos ja ka Belgia noortele mõte meeldis. Nii siis saigi kirjutatud projekt, mille raames tutvuda teineteise kultuuridega, uurida narko- ja alkoholipoliitikat, vaadata, mida pakub noortele Euroopa Liit ja mõtiskleda erinevuste, eriti usuliste ja kultuuriliste erinevuste ning nende tolereerimise üle nii Eestis kui Belgias. raskeks tegi noortevahetuse ehk see, et grupid olid erinevad, kui ühed tahtsid arutleda, siis teised tahtsid pidutseda. Aga huvitav ja õpetlik oli see projekt igal hetkel. Eriti jäid meelde Belgia parlamendi külastus ja sünagoog ja Aacheni toomkirik. Aga muljetavaldav oli mulle ka see, kuidas noored on valmis võtma vastutust. eesti ja Begia noorte vahel on ikka terve rida erinevusi (vähemalt nende noorte, kes meie noortevahetusel kokku said). Tundub, et eestlased spordivad rohkem ja söövad tervislikumalt, aga on kriitilisemad ja ei oska elu nii lihtsalt ja vabalt võtta kui belglased. Igatahes jõudsime järeldusele, et kui kunagi veel mõni rahvusvaheline noorteprojekt teha, tasub sinna kaasata rohkem riike - on huvitavam ja emakeeled ei saa ka niivõrd domineerima hakata.

Lastesõbralikud linnad Belgias ja jaanipäev Luksemburgis

Aprilli lõpus käisin koos tartlastega vaatamas, mia tähendab laste ja noortesõbralik linn Belgia moodi. Käisime Meise ja Genti linnades. Eriti meeldis mulle Technopolis’e külastus – interaktiivne muuseum, kus lapsed ja noored saavad tutvuda teaduse ja tehnikaimedega. Hea oli eestlastega natuke jaurata.
Ja ongi sujuvat mu jutuga käes jaanipäeva aeg, kus kõik eestlased pidutsevad, muu Euroopa aga ei pruugi seda mitte teha. Õnneks kutsus vana kooliõde viljandist, Eve, mu omale küla ja pidutsesime oma jaanid ära küll mõni päev varem, aga eestlaste seltsis ja väga meeleolukalt. Muidu sõisime mööda Luksemburgi ringi ja mulle hakkas see maa vägagi meeldima. Ma ausalt ei teadnud, et mul võib üldse süda pahaks minna, aga Luksemburgi mäekeste vahel tiirutades oli selline tunne juba rinnas küll. Väike Šveits, ujumine ja päike, öine väljasõit lossi vaatama, jalgpallimängude jälgimine ja tohutu söömine on need, mis jäävad seda Luksemburgireisi meenutama. Pean Evelt mõned pildid küsima ja siia üles riputama. Praegu nagu polegi teis.

Eesti õhtu ja Tartu noorsootöötajad

Aprilli keskel sai teoks kaks Eestiga seotud projekti. Kõigepealt tulid Belgiasse (aga ka Hollandisse ja saksamaale) õppevisiidile tartu noorsootöötajad ja samal ajal, 11. aprillil korraldasime eupenis eesti õhtu. Selle korraldusasjaga oli ikka paras jama, teises keskkonnas, kui sul pole oma jopesid igal pool ja kui sa ikka keelt väga hästi ei valda, on igasugune korraldamine sada korda raskem, kui ette osaksin kujutada. Õnneks sain tuge Eesti kultuuriatašeelt Brüsselis Tamara Luugilt ja Tartu linnavalitsus toetas jõudumööda, aga hullumeelne oli ikkagi. eestist tuli ansambel Krää, lisaks üks tore pianist Heli jakobson ja flaamlannast näitleja Lutgard Van Ballaer, kes luges eesti luulet. taustaks näitasime Fred Jüssi pilte. Saal oli rahvast täis ja ajakirjandus tundis ka huvi, aga lõppkokkuvõttes oli see kõik närvesööv. Hea, et kogemus käes, eist korda ei tea, kas enam alustaksin, uhh....

Projekt "Mix our historis..." Saksamaal

Natuke aega on vahepeal mööda läinud... Viimati oli ees demokraatiaprojekt Saksamaal. See on ammuilma läbi ja läks super-hästi! Minu väitluskoolitus oli üks lemmikumaid, kuigi kartsin väga oma inglise keele pärast. Seltskond oli hästi lahe ja ausalt öeldes armusin eneselegi üllatuseks ära Saksamaasse, täpsemalt Berliini. Projekti käigus veetsime ühe päeva Berliinis, külastasime Bundestagi, tsillisime linnas, oli ülitore. Ainuke suur jama oli see, et meie (st Belgia grupi) videokaamera varastati ära ja seda suppi sõime ikka mitu kuud veel tagantjärele. Aga projekt lõppes etendusega Magdeburgi ooperiteatris ja ka see läks hästi. Õppisin seda, et rahvusvahelises projektis osalegu palju maid ja et projektide käigus võib tekkida pealtnäha tühja koha pealt konflikte ja igaüks saab enda kohta uut hämmastavat informatsiooni - kuidas tema teod teistele paistavad, mida siis analüüsida ja millest õppust võtta. Niisiis ka järelkohtumine oli mai lõpus Saksamaal Berliinis, käiime Potsdamis ja restoranis, kus süüakse kottpimeduses. Neljapäeva õhtuti peale kuut on muuseumid Berliinis muuseas tasuta... Oh, Berlini läheksin iga kell tagasi, mu kõige lemmikum Euroopa pealinn praegu.

Karnevalil koos "Miki-Mouse" printsi Michael IIga

Minu projektidest siin

Noo, kolm kirja ja siis aitab tänaseks (pildil teen ma komplimenti oma mentorile Christoferile, keda küll ammu näinud pole)!

Ikka peab ju ise ka möne projektiga püüdma maha saada. Tänane uudis on see, et Euroopa Noored Eesti büroo toetas meie noortevahetuse projekti, mille käigus tulevad juuni löpus siia Sütevaka väitlejad.

Oktoobris osalesin siin kahes koolitustsüklis: kolmel päeval öppisime ja öpetasime kuidas tegelda laste ja vägivallaga, projekti nimi oli "Ich, du, wir - ohne Gewalt" ja kahel päeval toimus kultuuridevaheliste erinevuste koolitus. See oli hästi huvitav, kuna koolitajaks oli islamiteadlane ja siin üldse on hästi palju erinevaid rahvusi esindatud, siis see on üks teema, mida ka noortevahetusega edasi arendada ja uurida tahame.

Aga juba järgmisel nädalal söidame viiekesi - mina ja neli noort Saksamaale, osalema noorte demokraatiaprojektis. Päris naljakas on eestlasena Belgiat esindaga ja grupijuht olla, aga tore ka. See projekt tuleb meeldejääv, sest teen seal esimest korda elus inglise keeles väitluse töötoa. Püüan panna rahva väitlema teemal, kas Euroopa Liit peaks laienema vöi mitte. Igatahes, kui on huvi, siis projekti kodulehekülg on http://mix-europe.net/

Siis minu enda üks projektidest toimub aprillis. Nimelt korraldame 11. aprillil Eupenis Eesti öhtu. Ilmselt pole ühelegi vabatahtlikule üllatus (kui ta ehk just Soomes vöi Baltikumis oma EVSi ei tee), et Eestist ei teata midagi. Nii ma siis mötlesingi Eestit natuke tutvustada ja öhtul astub eesti muusikaga üles pianist Heli Jakobson, üks flaami näitleja loeb saksa keeles eesti luulet, näitame seinale Fred Jüssi pilte.Pärast pausi esineb aga rahvamuusikaansambel Krää Tartust, kes öpetab siinsetele tegelastele ka möned meie tantsusammud. Need, kes on Krää CDd kuulanud, on siiani küll vaimustuses olnud. Lisaks teeme Krääga päev varem ehk 10. aprillil Brüsseli Euroopa Koolis käivatele lastele eesti rahvamuusika töötoa. Eile käisime raadios reklaamiklippi tegemas - päris karm on enda puu-saksa keelt kuulata. Aga kellel huvi, siis Eesti öhtu flaier on üleval ka koduleheküljel http://www.euro26.be/.

Eesti öhtut aitab korrldada ka Brüsselis resideeruv Eesti kultuuriatashee Tamara Luuk. Eelmisel reedel kohtusime temaga Aachenis, kus toimus Eesti, Soome ja Venemaa (St Peterburgi) kunstnike ühisnäituse avamine. Eestist olid esindatud Toomik, Semper ja Mäetamm, päris tore elamus oli, kuigi Yvonnele ei meeldinud üldse...

Ja samal ajal on siin visiidil ka kuus noorsootöötajat Tartust - nendega käime Aachenis, külastame Salto Youth keskust, teeme läbi seiklusraja ja veel palju muud.

Ja siis, 27. juunist kuni 7. juulini leiab köigi eelduste kohaselt aset noortevahetus. Nii et tegemist on kui palju.

Reisimisest ja koduigatsusest ka

Mul on ju vaja palju tagasi teha, seepärast ühe päevaga mitu kirja!

Päris ausalt öeldes ei ole ma kordagi tundnud koduigatsust. Ega ka seda kultuurishokki, millest palju on räägitud. Köige raskem oligi see üks suvine nädal ilma tegevuseta. Vöibolla on üheks koduigatsuse mittetundmise pöhjuseks ka see, et olen saanud selle kaheksa kuu jooksul kaks korda Eestis käia. Tösi, esimene kord oli septembri löpus ja väga pögus - paar päeva Eestis ja siis pörutasime laulupeo seltskonnaga Kreetale. See oli fantastiline reis ja fantastiline seltskond, jääb ainult önne tänada, et olen elus saanud selliseid kohtumisi ja vöimalusi. Kreetalt söitsin kohe Luksemburgi, kus kohtusin endise kooliöe ja vabatahtliku Evega, vaatasime Luksemburg city kindlust ja järgmiselpäeval hakkas neljapäevane vabatahtlike koolitus. Saksa keelt könelev kogukond Belgias teeb neid koolitusi koos Luksemburgi, aga mitte flaamide ja valoonidega, aga see selleks. Igatahes oli pönev teisi vabatahtlikke kohata, kuigi koolitus oma sisult ja haardelt jättis soovida...

Augustis jöudsin ära käia Kentis ja Oostendes, viimane ei jätnud mulle mingit erilist muljet, küll aga on vörratu linn Kent. Olin seal kunagi varem juba olnud, aga jöudnud natuke unustada neid kanaleid ja värve...

Ja novembri löpus sain toreda üllatuse osaliseks - kui helistasid söbrad Pärnust, et on Brüsselis ja vöiks koos midagi ette vötta. Muidugi käisime Brügges (möned pildid ka kirjale lisatud)- imearmsas pärl-linnas, kus söime belgia vahvlit ja jöime höögveini, vaadates Brügge keskväljakul uisutavaid inimesi.

Detsembris käisin veelkord Eestis, sedapuhku jöulusid pidamas, Eupenis poleks niikuinii midagi asjalikku teha olnud, nii palju vabu päevi sirendas, et pidasin öigemaks koju söita. Sealt sai muidugi uut energiat, aga tagasi tulla oli kah tore!

Juba 11. novembril kell 11.11 algas karneval, käisime seda Kölnis ka vaatamas. Aga pidustused kulmineerusid nädala jooksul veebruaris, kui koolis muidugi ei käidud, ainult joodi ölut, käidi kostüümides ringi ning pidutseti. Siis olid mul Eestist külas ka Luise ja Malle. Lisaks karnevalile käisime nendega Maastrictis, Aachenis ja Lieges.

Ühe päeva veetsin koos oma "bossi" Yvonne ja tema perega Bonnis. Imeline linn ja imeline ilm! Oli veebruar, aga päike paistis ja nii mönus oli raekoja platsi välikohvikus väikesed kohvid teha. Bonnis asub muuseas ka kuulus Deutsche Welle toimetus. Ja tohutu ülikool. ja juidugi täitsa nende endi ölu Bönsch (nagu Kölnis on Kölsch).

Järgnes järjekordne vabatahtlike koolitus - sedakorda Belgias, Shoppenis. Vot see oli suurepärane koolitus, esiteks olid koos nii uued kui juba nn vanad vabatahtlikud, väga palju rahvuseid ja köik kuidagi klappis. Ka koolitajad olid esimese korraga vörreldes tösist ettevalmistustööd teinud ja lähtusid palju rohkem vabatahtlike praktilistest vajadustest (mille hulka töesti ei kuulu iga kord tundide viisi nt Noortepassist rääkida). Nii et toimus vennastumine, mille kinnituseks järgmisel nädalal Luksemburgis ka järelpidu korraldati. Sinna ma kahjuks minna ei saanud, kuna osaleme oma noortekeskusega ühes üle-euroopalises noorteprojektis ja mina pidin Belgia esindajana Saksamaale Magdeburgi ettevalmistavale kohtumisele söitma. Too reis oli jällegi vaimustav! Järgmisel teisipäeval lähemegi juba kümneks päevaks Magdebugi, pöikame vahepeal ka Berliini ja noh, eks näis...

Lisaks on olnud selliseid väiksemaid reise nagu Malmedysse salsaöhtule vöi Aachenisse, kuhu on 15-20 kilomeetrit ja kus me käime töesti väga tihti-korra nädalas kindlasti, vahepeal isegi tihemini.

Ka tuleval nädalavahetusel tahaks kuhugi minna, teiste vabatahtlikega on olnud jutuks nii Kent kui Düsseldorf, aga ilmad on külmad ja see ei inspireeri eriti. Mind ennast tömbab praegu rohkem Antwerpenisse...

Päris algusest

Ehee, esimest korda siis avalikkusele oma tegemistest siin, Belgias. Kui loen teiste blogisid vöi meenutan ettevalmistavat koolitust ja neid kurbi ja koledaid lugusid, siis olen kas önnega koos vöi paksu nahaga, aga mul on töesti köik siiani hästi olnud.

Saabusin juulis 2008, tulemine oli ülepeakaela, sest ühtegi ülearust hetke polnud. Ülikooli löpetamine, laulupidu, väitlusselti suvelaager, vahepeale jäi korteri üürimine ja kiire käik vanematekoju Valka, mille otsa tuligi kohe lennujaam. Sajast lennujaamas Aeda poolt kaasa antud laulupeo märgist on oma seitsekümmend veel alles (aga tean hästi, kus neid kasutada), Moonika villasokid olen aga talvega auklikuks kandnud.

Nii ma siia jödsin, masöörist majaperenaine ootas veiniga ja juhatas mu tubadesse, kus endalegi üllatuseks leidsin väikese kuuditaolise sauna! Seal sai kuuma küll, dussi alla pidi ainult vannituppa minema.

Eupen on saksa keelt köneleva kogukonna "pealinn" Belgias, Saksamaa piiri ääres. Väike linnake, kus elab umbes 19000 elanikku, aga mis asub reisimise möttes väga oodsas kohas ja on suurepärase rongiühendusega.

Projektist niipalju, et esimesed viis nädalat olin kaasatud laste päevalaagri projekti. Kella 11.00 kuni viieni tegime nendega igatsugu tegevusi - meisterdasime, ujusime, matkasime, kokkasime jne jne. Pärast laagrit oli mu esimene puhkusenädal (mitteametlik, sest keegi lihtsalt ei töötanud), mida vöibki üheks köige vaevalisemaks lugeda, sest teha polnud suurt midagi ja linna ega inimesi veel ka väga hästi ei tundnud. Ja ilmse keskkonnavahetuse märgina tahtsin ma esimesel kuul kohutavalt palju magada ning mul tekkis magusaisu, mis pole siiani päriselt üle läinud.

Augusti viimasel nädalal renoveerisime noortekeskust - värvisime graffiti üle ja mängisime värvidega, nii et tulemus on päris ilus ja helge.

Septembrist algas kool ja avasime noortekeskuse. Öigemini on see avatud esmaspäeval, teisipäeval neljapäevalja reedel kella 11.00-15.00, kui siia tuleb ümbes kümmekond 16-17-aastast poissi oma tundidevahelist pausi veetma. Ja kolmapäeval oleme all-linnas pöhikoolis ja aitame lastel - eelköige migrantide lastel, öppida. Lisaks DVD-öhtud, maailmaköögi projekt, keegliöhtud, uisutamised jne.

Novembris vahetasin elukohta - tekkis lihtaslt vöimalus päris oma majja kolida, nii et elan mönusast üksidaja vaatan aknast imelisele kuplilisele Eupeni-maastikule....